Treenima saab tulla Mustamäele GymLeco spordiklubisse.
​Olen spetsialiseerunud kaalulangetajatele ning aktiivse eluviisi hoidjatele.
kristelkoitla@hotmail.com
​53083110

Eile käisin füsioteraapias. Esimest korda elus. Innomedicas. Olin juba ammu-ammu mõelnud, et tahaks minna ja näha, kas mõned minu füüsilised probleemid võiks lahenduse leida. Seekord õnnestuski läbi huvitavate juhuste leida mõnus koht, kus füsioterapeudi teenust proovida. Küsiti, et mis mind vaevab. No näiteks lugesin ette, et aeg-ajalt ikka põlv/põlved valutavad, rüht teeb pisut muret ning postitrikke tehes vaevab mind küünarvarre valulikkus.
Mulle sattus väga vahva füsioterapeut, kes palus mul tõsta kordamööda põlvi ja uuris puusasid, andis hinnangu ja ütles, et paremas-vasakus pooles on väike ebakõla ja et liigeste liikuvus osades kohtades on natuke piiratud. Seejärel pani ta mind pikali ja sikutas mind siit-sealt, mudis põlvi (ilmselt terapeut seda ise mudimiseks ei nimetaks:)) ja tegi seljal erinevaid võtteid. 
Füsioterapeudi selgitusi kuulates hakkas kogu pilt mu väikestest erinevatest probleemidest ühtselt kokku klappima ja üsnagi loogiline tunduma. Ja mis veelgi tähtsam - tekkis lootus, et äkki leiavad need mured ka lahenduse!
Jõudsin järeldusele, et oma jälje on jätnud mõned aastatetagused tugevamad põlvedele kukkumised (nt ükskord ebatasasel järvejääl uisutades, kui ikka täie pauguga mõlemale põlvele lendasin) ning üks hobuse seljast paremale puusale kukkumine.
Kabinetist lahkudes anti kaasa soovitus samal päeval mitte tugevat trenni teha. Olin elukaaslasele lubanud temaga veel enne õhtuse kaalugrupi treeningu juhendamist uisutama minna. Kuna ma uisutamist tugevaks treeninguks ei pea, siis sellest lubadusest ma ei loobunud. Kukkumisi üritasin iga hinna eest vältida. Õnnestus ka:)

Seekordne treeninglaager on järjekorranumbrilt kuues.

Terve reedene päev oli minu jaoks üks suur sigin-sagin. Autosse oli vaja kaasa pakkida kõik laagriks vajalik: joogamatid, hantlid jms kaasaskantavad treeningvahendid; osalejate hiiglaslikud kingikotid; enda trenniriided igaks eri juhuks (õuetrenn, rühmatrenn, pallimängutrenn, postitrenn) jne. Lisaks oli vaja veel läbi lipata mõne sponsori juurest, kellega kohtumine oli viimasele minutile jäänud.
Hommikul kohvi juua ei jõudnud, normaalselt süüa ka mitte, pea valutas, aeg tiksus... Kui lõpuks Mirjamiga koos Tallinnast Viljandimaa suunas startisime, oli kell juba natuke liiga palju selleks, et jõuda kohale selleks kellaajaks, mida olin kõigile lubanud. Nii jõudsidki agaramad trennihundid enne mind kohale, kuid tundus, et kellelgi ei olnud väikese ootamise vastu midagi:)

Lõpuks said osalejad oma tubadesse juhatatud ning kingikotid kätte jagatud, kusjuures tagasiside kinkide kohta oli väga uhke - nii mitmedki ütlesid, et just NEID asju neil parajasti vaja oligi. Kingikoti sisu saab näha siit ja siit.

Seejärel sõime käppelt õhtusöögi ning hakkasime end valmis seadma hilisõhtuseks ringtreeninguks (kuigi keha oli pigem seda meelt, et võiks teki alla pugeda).

Õhtul tegime veel pisikese tutvumisringi ning jutustasime poole ööni. Kõik osalejad on nii põnevad isiksused. See üllatab mind alati - kuidas me küll oleme kõik nii erinevad, aga siiski nii lahedad! :)

Eelmisel õhtul ei tulnud mul üldse und ning magasin öösel väga halvasti. Ja üldiselt olen ma SUPERmagaja - nii kui voodisse heidan, kohe magan ka. Enamasti miski mind enne hommikust äratuskella ei sega. Ilmselt siiski sebimine, sagimine ja hilisõhtune treening tegid oma töö ja hoidsid mind öö läbi poolärkvel. Õnneks hommikune kohv lahendas kõik minu probleemid ning elu tuli sisse tagasi.
Suusatund jäi traditsiooniliselt ära. (Ok, ühel korral on meil suusatamine 1-kilomeetrisel kunstlumerajal ja - 30kraadise pakasega õnnestunud (talvelaager 2014). Aga sel korral hävitas + 5 kraadi ja vihm kogu lume.

Suusatreeningu asemel toimus ringtreening.

Pärast ringtreeningut kimasime kohe uisutama - programm oli nii tihe, et pesemaskäimiseks oli aega umbes 5 min:)

Järgmiseks oli meil plaanitud saalihoki tund, mis aga teatavatel põhjustel lükkus viimasel minutil hoopis pühapäevasele päevale, siis olime sunnitud kohapeal midagi muud põnevat välja mõtlema. Mängisime hoopis korvpalli, fitpalliga rahvastepalli (väga kõva andmine käis, millest ma isiklikult väga osa ei saanud, kuna mind visati esimesena välja:) ) ning viimaks mängisime ka jalgpalli pisikese Hello Kitty palliga. Lõbu oli kõvasti!

Järgmiseks oli meil võimalus teha tutvust kõhutantsuga. Nii mitmetelegi meist jagus kulinatega puusarätikuid, mis lõid mõnusa atmosfääri. Põnev avastus oli näiteks see, et kõhutantsus tuleb üllatavalt palju tööd ära teha hoopis põlvedega. Pisikest klippi meie tantsuharjutusest saab näha siit: kõhutants

Pärast naiste puusahööritusi saime jälle mehed platsi kutsuda, et alustada meie üldkehalise ettevalmistuse treeninguga. Selleks ajaks olime juba päevast päris väsinud ja ma ilmselt ei räägi ainult enda eest, kui ütlen, et see trenn oli nii füüsiliselt kui vaimselt ääretu väljakutse. Au ja kiitus kõigile, kes lõpuni vastu pidasid! Küll me oleme ikka kanged:)

Mõned ERITI vaprad läksid veel sauna ka. Õhtuse istumise käigus mängisime mänge, loosisime välja kõik auhinnad ning jutustasime juba ka sügavamatel ja abstraktsematel teemadel. Kui juba eksistentsi küsimused mängu tulid, otsustasime magama ära minna.

Vastupidiselt eelnevale ööle magasin seekord ülimalt hästi ning kui kell 7.35 äratas, et hommikujoogasse minna ning veel enne algust meie joogaõpetaja üldse saali sisse lasta, kirusin end loomulikult, et üldse nii varajasi treeninguid kavasse panen. Igal aastal kirun. Ja panen jälle. Õnneks oli tegemist üsnagi leebe joogaga, varasele hommikutunnile vägagi kohane. Selle 90 minuti jooksul ma vist reaalselt päris üles ei ärganudki. Vahepeal õpetaja palus välja hingata selle kohaga, mis meil väsinud / valus / kange. Järgmisel päeval üks meie tore laagriline rääkis, et nii palju p****hingamist pole ta küll varem teinud:) Nali naljaks, aga pärast joogat oli taaskord väike eneseületamise tunne.

Hommikusöögilauast kihutasime otse saalihoki tundi, mis kujunes paljude lemmiktunniks. Mõnus hasart ja asjalik treener äratasid meid lõplikult hommikusest uimast. Miinuseks sai lugeda seda, et aeg möödus jube kiiresti. Ja see oli ka miinus, et pidin vahepeal telefoni teel andma teejuhiseid järgmistele saabuvatele treeneritele, aga samal ajal olin oma tiimiga mängus, niisiis jooksingi nagu peata kana saalis ringi, telefon kõrva ääres ja hokikepp ühes käes. Mingit kasu minust võistkonnale loomulikult ei olnud, aga platsilt lahkuda ka ei söandanud:)

Pärast saalihokit oli aeg käes õhuakrobaatikaks. Selleks paigaldati meile üks post ja grupp tehti kaheks. Üks pool läks tegema harjutusi partneriga ja teised posti otsa. Partner pidi mind õhku suruma, esialgu tundus see kõik väga hirmus, aga kui hakkama saime (mingil omal veidral moel), kadus ka hirm. Sattusin gruppi, kus enamus olid mehed ning kui asi läks postitrikkide harjutamiseks, olid kõik mehed väga aktsioonis ja pühendunud. Piltidelt saab nende valu / pingutuse / eneseületuse näoilmeid näha:)

Kui viimane treening sai tehtud ja lõuna söödud, oli vaja asuda kõige tüütuma tegevuse kallale - asjade kokku pakkimine. Erinevatest hoonetest tuli kraam jälle õigesse kohta tagasi viia, osad asjad auto peale pakkida, üles korjata maha unustatud vidinad jne. Vahetasime tänusõnu, ütlesime head aega ja sõitsime väsinult ent õnnelikuna igaüks oma koju:)